Elu on nagu üks pisike killuke ühest suurest puzzlest, ja nii siis me kõik otsimegi neid pisikesi tükikesi selles suures kõiksuse ajatus ruumis, mis meid endid terveks teevad või täiendavad meie ise enda katkist olekut, kuni me saame “tervikuks”, aga kas see toimub personaalselt - üksikult või kooskonnas - mitmekesi koos, see “terviku tunnetus”, see võib aga aja jooksul muutuda.
Mõni puzzle tükike, selles ajas kus ta siis tekkis, lihtsalt tundus siis et on õiges kohas, aga aja jooksul selgus et kahkuks siiski mitte… ja siis me otsime seda jälle.., aga kas siis endast väljast poolt või enda sisemusest, aga see otsing on kõigil personaalne ju. Aega kulub … ja mitte vähe … ju ka nende iseenda sisekaemuste lahti mõtestamiseks või mõistmiseks et miks midag nii või naa juhtus või miks mõni asi untsu läks või misiiganes …
Aga samas see elu on ka nagu muusika, kus iga lugu on erinev kuid kus see harmoonia või kakofoonia võib ühendada kollektiivi või siis mitte.
Soolo mängijal või neil kes on harjunud üksi soleerima, võib olla teinekord raske ühtlustuda ansamblisse ja nii ongi need kokku kõlad või ebakõlad varmad tekkima …